El título original de esta ponencia sobre la educación de la sexualidad es Buscando un camino de retorno (Relación varón-mujer hoy) y fue presentada en México D.F. en un Congreso sobe la Adolescencia, en 2007. Ahora ha sido traducida al estonés para ser utilizada por los alumnos y profesores de un colegio de Tallín. La coloco en mi blog por si puede servir a otros padres y chicos de Estonia, país con el que me entusiasmé en el verano de 2009
Fernando Hurtado
Praegune olukord mehe-naise suhetes, eriti teismeliseeas, ning mõned
kasvatuslikud Soovitused
Loodan, et minu eelnev sissejuhatus viib meid hõlpsamini käesoleva töö teema keskmesse,
milleks on inimese seksuaalsus.
Seksuaalsus on isiksuse kõige määravama tähtsusega koostisosa. See määrab kindlaks, kas
tegemist on meessoost või naissoost isikuga; teisisõnu, kas tegemist on mehe või naisega.
Strukturaalselt – ning mitte moraalses mõttes – on see kõige suurem erinevus erinevate
indiviidide vahel. Selline definitsioon, mis hõlmab füsioloogilisi, tunnete ja suhetega seotud
tähendusi, on isiksuse eneseteostuse suhtes määrav. Need erinevused toovad endaga kaasa ka
üksteist täiendava funktsiooni ning ainult selle kaudu saavutab inimene armastuse, õnne ja
seega ka oma isiksuse täiuse.
Seksuaalsus koosneb kolmest elemendist. Füüsilise seksuaalse erinevusega kaasnevad naiste ja meeste
erinevad ja üksteist täiendavad organid, mis põhjustavad füüsilist tõmmet (see ei ole siiski ainult
füüsiline, sest ei ole olemas ühtegi inimlikku elementi, mis oleks ainult füüsiline), imetlust ning
veendumust sellest, et kaks erinevat inimolendit saavad üksteise abil täiuslikuks.
Teine element on tunnetega seonduv. Kui räägime mehe ja naise tunnetest, osutame me kahele erinevale,
ent üksteist täiendavale viisile teineteist väärtustada, austada, tunnetada „teise“ isiksust ja kohalolekut.
See on olemas suuremal või vähesemal määral igas mehe janaisevahelises suhtes, isegi juhul, kui see
ei ole peamise tähtsusega. Keegi ei kohtle ega kedagi ei kohelda võrdselt ei mehe ega naise poolt;
keegi isegi ei vaata ning kedagi ei vaadata samal moel mehe või naise poolt.
Emadusest ja isadusest – seksuaalsuse kolmandast dimensioonist – räägime täpsemalt hiljem; ent juba praegu
võib öelda, et tegemist on olulise osaga meie teemast.
Hiljem käsitleme emaduse ja isadusega seonduvat osa detailsemalt. Etteruttavalt võib öelda, et naise puhul
on just emadus see osa tema olemusest, mis tuleneb kõige enam tema suhtest mehega.
Nii füsioloogilised elemendid kui tunnetega seonduv hõlmavad kahte dimensiooni:
esmalt suhet iseendaga ning mehe ja naise
vahelist suhet.
Praegune olukord mehe-naise suhetes, eriti teismeliseeas, ning mõned
kasvatuslikud Soovitused
Loodan, et minu eelnev sissejuhatus viib meid hõlpsamini käesoleva töö teema keskmesse,
milleks on inimese seksuaalsus.
Seksuaalsus on isiksuse kõige määravama tähtsusega koostisosa. See määrab kindlaks, kas
tegemist on meessoost või naissoost isikuga; teisisõnu, kas tegemist on mehe või naisega.
Strukturaalselt – ning mitte moraalses mõttes – on see kõige suurem erinevus erinevate
indiviidide vahel. Selline definitsioon, mis hõlmab füsioloogilisi, tunnete ja suhetega seotud
tähendusi, on isiksuse eneseteostuse suhtes määrav. Need erinevused toovad endaga kaasa ka
üksteist täiendava funktsiooni ning ainult selle kaudu saavutab inimene armastuse, õnne ja
seega ka oma isiksuse täiuse.
Seksuaalsus koosneb kolmest elemendist. Füüsilise seksuaalse erinevusega kaasnevad naiste ja meeste
erinevad ja üksteist täiendavad organid, mis põhjustavad füüsilist tõmmet (see ei ole siiski ainult
füüsiline, sest ei ole olemas ühtegi inimlikku elementi, mis oleks ainult füüsiline), imetlust ning
veendumust sellest, et kaks erinevat inimolendit saavad üksteise abil täiuslikuks.
Teine element on tunnetega seonduv. Kui räägime mehe ja naise tunnetest, osutame me kahele erinevale,
ent üksteist täiendavale viisile teineteist väärtustada, austada, tunnetada „teise“ isiksust ja kohalolekut.
See on olemas suuremal või vähesemal määral igas mehe janaisevahelises suhtes, isegi juhul, kui see
ei ole peamise tähtsusega. Keegi ei kohtle ega kedagi ei kohelda võrdselt ei mehe ega naise poolt;
keegi isegi ei vaata ning kedagi ei vaadata samal moel mehe või naise poolt.
Emadusest ja isadusest – seksuaalsuse kolmandast dimensioonist – räägime täpsemalt hiljem; ent juba praegu
võib öelda, et tegemist on olulise osaga meie teemast.
Hiljem käsitleme emaduse ja isadusega seonduvat osa detailsemalt. Etteruttavalt võib öelda, et naise puhul
on just emadus see osa tema olemusest, mis tuleneb kõige enam tema suhtest mehega.
Nii füsioloogilised elemendid kui tunnetega seonduv hõlmavad kahte dimensiooni:
esmalt suhet iseendaga ning mehe ja naise
vahelist suhet.
Naine:
1. Suhtes iseendaga tajub naine oma keha anatoomiliselt ja naiselikult. Tema keha struktuur
kutsub esile dünaamilisi suhteid, mis on seotud emaduse ja naiselikkusega. Varases teismeeas tüdrukul
algab menstruatsioon ja hakkavad arenema rinnad; see ei toimu ainult füüsiliselt, vaid sellega kaasneb
ka kalduvus emadusele, mida tüdruk tunnetab.
Hiljem, pigem vaimse kui materiaalse arengu tulemusel pöörab ta tähelepanu oma soole, millega kaasneb
tugev tõmme mehe poole. See toob omakorda kaasa, nüüd veelgi intensiivsemalt, kalduvuse emadusele
(soovi saada emaks mehe kaudu, keda ta armastab).
Nagu eelnevalt kirjeldatud, ühinevad nii kalduvus emaduseks, tunded kui füüsiline pool ühes inimeses tervikuks,
rikastades teda ning valmistades teda ette armastuseks. Hiljem vaatleme, millised on nende aspektide üksteisest
lahutamise tulemused.
1. Suhtes iseendaga tajub naine oma keha anatoomiliselt ja naiselikult. Tema keha struktuur
kutsub esile dünaamilisi suhteid, mis on seotud emaduse ja naiselikkusega. Varases teismeeas tüdrukul
algab menstruatsioon ja hakkavad arenema rinnad; see ei toimu ainult füüsiliselt, vaid sellega kaasneb
ka kalduvus emadusele, mida tüdruk tunnetab.
Hiljem, pigem vaimse kui materiaalse arengu tulemusel pöörab ta tähelepanu oma soole, millega kaasneb
tugev tõmme mehe poole. See toob omakorda kaasa, nüüd veelgi intensiivsemalt, kalduvuse emadusele
(soovi saada emaks mehe kaudu, keda ta armastab).
Nagu eelnevalt kirjeldatud, ühinevad nii kalduvus emaduseks, tunded kui füüsiline pool ühes inimeses tervikuks,
rikastades teda ning valmistades teda ette armastuseks. Hiljem vaatleme, millised on nende aspektide üksteisest
lahutamise tulemused.
2. Suhtes „teisega“ rikastub iseenda tajumine veelgi enam. Kolme seksuaalsuse komponendi ühendamise kaudu
hindab naine meest viisil, mis ületab füüsilise aspekti. Seepärast on naisel kombeks väärtustada mehe moraalseid
kuügi, tähtsustades eelkõige vaimset, mitte niivõrd materiaalset poolt. Talle meeldib mehe juures kõige enam mehe
nägu, tema hääl ning tema pilk. Naise sensuaalsus keskendub just neile aspektidele ning kuna naine on olemuselt
vähemfüü siline, tähendab see seda, et esimesest momendist alates on naise tundeelu rikkam ja intensiivsem kui
mehe oma. Seepärast on naine see, kes „õpetab“ mehele tundlikumalt elamist.
hindab naine meest viisil, mis ületab füüsilise aspekti. Seepärast on naisel kombeks väärtustada mehe moraalseid
kuügi, tähtsustades eelkõige vaimset, mitte niivõrd materiaalset poolt. Talle meeldib mehe juures kõige enam mehe
nägu, tema hääl ning tema pilk. Naise sensuaalsus keskendub just neile aspektidele ning kuna naine on olemuselt
vähemfüü siline, tähendab see seda, et esimesest momendist alates on naise tundeelu rikkam ja intensiivsem kui
mehe oma. Seepärast on naine see, kes „õpetab“ mehele tundlikumalt elamist.
Mees:
1. Suhtes iseendaga on mehele palju tähtsam füüsiline ühendus naisega. Mees on nii üles ehitatud. Tema keha reageerib füsioloogiliselt ja nähtavalt naise keha juuresolekul (seepärast varjab ta seda rohkem; tal on piinlik); võiks öelda, et
ta „nõuab ühendust naisega“. Varajases teismeeas toimub tal une ajal tahtmatuid seemnepurskeid, millega kaasneb
intensiivne naudingutunne, ning isegi kui need äratavad temas isadusega seotud tundeid, tunneb ta seda
rohkem, olles naise kehale füüsiliselt lähedal.
2. Suhetes naistega paneb mehe füüsilisus väärtustama eelkõige naiste füüsilisi omadusi – mis on õrnemad ja ilusamad
kui ta ise – ning omadusi, millega seostuvad emadus ja abielu, ent rohkem eraldiseisvalt tunnetest ja isadusest.
KAHE SUHTE OMAVAHELINE SEOS.
1. Normaalsetel juhtudel, teisisõnu, kui ei ole toimunud suuremaid muudatusi, naine:
a) Mõtleb mehest romantiliselt, mille põhjuseks on fakt, et ta väärtustab meest pigem vaimselt
kui füüsiliselt. Teadmine oma keha väljendusrikkusest ei pane teda oma keha täielikult
varjama, ent siiski looritab ta seda veidi nii, et tema füüsilised võlud – mida mees heaks kiidab – ei püüaks mehe täielikku tähelepanu, vaid näitab end sellisel viisil, et mees väärtustaks kogu tema isikut, keha ning vaimu.
b) Alati võib ta mõelda, et kuna ta ei tunne mehe vastu sama tugevat füüsilist tõmmet kui mees, siis äkki on ka mehe tunne samasugune. Seetõttu näitab ta – mõnikord ka alateadlikult – oma keha mehele provokatiivsel viisil.
2. Samades tingimustes, mees:
a) Saab aru, et naine ei anna end enne, kui ei sünni mõlemapoolne armastus. Teab, et kui ta keskendub pelgalt
füüsilisele poolele, ei võta naine teda tõsiselt.
b) Vajab vallutamist; ja just selle vallutamise kaudu kohaneb tema olemus järk-järgult naise omaga, saavutades
teineteise täiendamise tunnetes ning omandades isaduse instinkti, mida ta varem vähem tundi. Võime üldiselt
öelda, et inimliku armastuse „peategelane“ on naine. Kui ta ei ole seda olnud või kui ta on oma rolli varjanud, on
ühiskonda alati tabanud hädad. Tõsi, „mehelik“ kultuur vähendas teatud piirkondades naise rolli parimal juhul hea
„ema ja laste sünnitaja“ tasemele (abielu taastootva elemendi ainutähtsustamine); või muutis ta naudingute objektiks
(füsioloogiliste elementide ainutähtsustamine). Ent teatud perioodi vältel aitas naise „looritamine“ kaasa mitte
ainult naise väärikusele, vaid ka inimlikule väärikusele.
1. Suhtes iseendaga on mehele palju tähtsam füüsiline ühendus naisega. Mees on nii üles ehitatud. Tema keha reageerib füsioloogiliselt ja nähtavalt naise keha juuresolekul (seepärast varjab ta seda rohkem; tal on piinlik); võiks öelda, et
ta „nõuab ühendust naisega“. Varajases teismeeas toimub tal une ajal tahtmatuid seemnepurskeid, millega kaasneb
intensiivne naudingutunne, ning isegi kui need äratavad temas isadusega seotud tundeid, tunneb ta seda
rohkem, olles naise kehale füüsiliselt lähedal.
2. Suhetes naistega paneb mehe füüsilisus väärtustama eelkõige naiste füüsilisi omadusi – mis on õrnemad ja ilusamad
kui ta ise – ning omadusi, millega seostuvad emadus ja abielu, ent rohkem eraldiseisvalt tunnetest ja isadusest.
KAHE SUHTE OMAVAHELINE SEOS.
1. Normaalsetel juhtudel, teisisõnu, kui ei ole toimunud suuremaid muudatusi, naine:
a) Mõtleb mehest romantiliselt, mille põhjuseks on fakt, et ta väärtustab meest pigem vaimselt
kui füüsiliselt. Teadmine oma keha väljendusrikkusest ei pane teda oma keha täielikult
varjama, ent siiski looritab ta seda veidi nii, et tema füüsilised võlud – mida mees heaks kiidab – ei püüaks mehe täielikku tähelepanu, vaid näitab end sellisel viisil, et mees väärtustaks kogu tema isikut, keha ning vaimu.
b) Alati võib ta mõelda, et kuna ta ei tunne mehe vastu sama tugevat füüsilist tõmmet kui mees, siis äkki on ka mehe tunne samasugune. Seetõttu näitab ta – mõnikord ka alateadlikult – oma keha mehele provokatiivsel viisil.
2. Samades tingimustes, mees:
a) Saab aru, et naine ei anna end enne, kui ei sünni mõlemapoolne armastus. Teab, et kui ta keskendub pelgalt
füüsilisele poolele, ei võta naine teda tõsiselt.
b) Vajab vallutamist; ja just selle vallutamise kaudu kohaneb tema olemus järk-järgult naise omaga, saavutades
teineteise täiendamise tunnetes ning omandades isaduse instinkti, mida ta varem vähem tundi. Võime üldiselt
öelda, et inimliku armastuse „peategelane“ on naine. Kui ta ei ole seda olnud või kui ta on oma rolli varjanud, on
ühiskonda alati tabanud hädad. Tõsi, „mehelik“ kultuur vähendas teatud piirkondades naise rolli parimal juhul hea
„ema ja laste sünnitaja“ tasemele (abielu taastootva elemendi ainutähtsustamine); või muutis ta naudingute objektiks
(füsioloogiliste elementide ainutähtsustamine). Ent teatud perioodi vältel aitas naise „looritamine“ kaasa mitte
ainult naise väärikusele, vaid ka inimlikule väärikusele.
KÄITUMISE KARDINAALSED MUUTUSED. NENDE PÕHJUSED.
Alates XX sajandi keskpaigast algab võimsalt oodatud ja vajalik reaktsioon: võitlus, taastamaks naise väärikus, mis on
kõikides aspektides samaväärne mehe väärikusega. Mehedomineerimine oli varem loomulik, isegi perekonnaringis. Naine sekkub mehest rohkem perekonna hariduse ja arengu kõikidesse elementidesse. Ta on palju rohkem teadlik elust, mis
areneb tema kehas. Tal on olemuslikult enam arenenud arusaam abielu ühendusest, ning jätkates sama loogikat, emaarmastusest lapse vastu, kes temast sünnib, lapse vastu, keda ta imetab, kelle eest ta hoolitseb ja keda kasvatab…
Milline suhe võiks olla veel tugevam? Mees oli mitmetel juhtudel justkui kodust väljaspool: ta ei tajunud elu arengut samamoodi, tema suhe lapsega oli palju hilisem ja nõrgem. Veelgi enam: mees astus eluringi ning avastas oma isaduse naise emaduse kaudu.
Vaatamata sellele räägiti mehest kui perekonnapeast, vastutavast isikust… Aga ei. Isegi
vaadates ladina keelset perega seotud terminoloogiat, on see vägagi tähenduslik: sõna „munus
matris“ tähendab „ema tööd“ (hisp. k. „matrimonio“ – abielu, abielupaar) ning „munus patris“
„isa tööd“ (hisp. k. „patrimonio“ – pärimusvara, vanematelt saadud vara). Hoolimata mehe
figuuri ületaÅNhtsustamisest oli perekond mõlema jaoks kõige tähtsam (samuti riigi jaoks).
Ja saabus suur muutus rollides ja käitumises.
Arvan, et kõik on nõus sellega, et üks suurimatest muutustest – kui mitte suurim – mis XX
sajandil on toimunud (seega paljude arvates põhilise tähtsusega sündmus) on naise rolli mõiste esmalt ideoloogiline
ning tasapisi ka reaalne muutus. See muutus puudutab kindlasti naist tema suhtes iseendaga. Ent siinkohal tuleb lisada,
et muutus puudutab ka suhet mehega, sest just sellest suhtest mehega tuli välja ebavõrdsus ja naise väärikuse vähene austamine.
Kui naine tahtis omandada ülikooliharidust, mida mees juba omandada sai, pidi ta mehele vastu seisma; sama toimus töökeskkonnas; tema vastane oli mees, jne. Võitlus tema väärikuse paraste muutus võitluseks mitte ainult oma koha pärast, vaid võitluseks mehe vastu, selleks, et saavutada mehe iseseisvus. Tõsi on, et mees ei lasknud naisel olla tema ise, mitte kõikides valdkondades. Võitlus, mille eesotsas asusid radikaalsed feministid, laienes kõikjale, isegi
sinna, kus naise ja mehe vahel on olemas teineteisest sõltuv vajalik suhe. Ent vabastamine
jõudis siia välja. Manipulatsioon pani naise sarnanema nii sisemiselt kui välimiselt mehega, mis tema isiksust hägusemaks muutsid. Isegi kui see on vaid väike ja juhuslik näide, hakkas naistel levima pükste kandmine, riietus, mis seni oli kuulunud vaid meestele. Oleks võinud oodata, et üleüldise võrdsuse saavutamiseks oleks mees hakanud kandma seelikut (see ei oleks tingimata tähendanud midagi väga silmatorkavat). Ent mees ei muutnud oma kehalist väljendust. Ta jäi kindlalt iseendaks.
ÜLERAHVASTUMINE, RASESTUMISVASTASED VAHENDID JA NAINE.
Probleemi alguse võiks ligikaudselt asetada – kordame – 60.ndatesse aastatesse, mil toimus naise eeldatava vabastamise manipulatsioon. Järk-järgult hakkab naine omandama käitumisviise, mis on vastandlikud tema olemusega. Selles manipulatsioonis oli votmeküsimuseks propaganda – vale, nagu hiljem on selgunud – ülemaailmse ülerahvastumise
võimaluse vastu, mis ohustaks Maa elanikkonna ellujäämist. Samal ajal algas rasestumisvastaste vahendite massiline kasutamine kui rahvastiku kontrollmeetod.
Tol ajal kõige enam moes olnud rasestumisvastaste tablettide kaitsekõne kinnitab meie arvamuse väärtust. Abikaasade seksuaalakti – seda väljendati just nii – varitseb bioloogiliselt alati võimaliku uue lapse sünd, võttes sellelt vajaliku spontaansuse. Viies inimese bioloogia tableti mõju alla, oleks see akt inimlikum ning jätaks vaba tee tunnetele. Kui soovitaks last, tuleks see laps suuremast armastusest, mis oleks vähem bioloogiline ning rohkem inimlik.
Kolme seksuaalsuse komponendi lahutamisel, kui last – isegi kui see on vaid vaimsel tasemel – peeti „bioloogiliseks tulemuseks“, muutus kogu suhe „bioloogiliseks“. Tunded mitte ainult vähenesid, vaid kadusid, kuna füüsilise aspekti
väärtus ja peaaegu et unikaalsus omandasid rohkem tähtsust. Tunded jäid toeta ning nende puudus tekitas – loogiliselt – kontrollimatu tõmbe kõikide naiste kehade poole; teisisõnu, nende naiste poole, kes näitavad rohkem ja
paremat keha. Tulemuseks oli suurem truudusetus; ning juhuslike suhete tõus poiste ja tüdrukute vahel. Samuti langes sünnistatistika.
Need ja teised tulemused tekkisid „anti-baby“ suhtumisest. Selle põlvkonna lapsed said oma vanematelt koos isa- ja emaarmastuse vähesusega uue, vaba armastuse fenomeni. Just need inimesed on tänaste problemaatiliste noorte
vanemad. Neil on raskusi moraalsete lahenduste leidmisega.
Alates XX sajandi keskpaigast algab võimsalt oodatud ja vajalik reaktsioon: võitlus, taastamaks naise väärikus, mis on
kõikides aspektides samaväärne mehe väärikusega. Mehedomineerimine oli varem loomulik, isegi perekonnaringis. Naine sekkub mehest rohkem perekonna hariduse ja arengu kõikidesse elementidesse. Ta on palju rohkem teadlik elust, mis
areneb tema kehas. Tal on olemuslikult enam arenenud arusaam abielu ühendusest, ning jätkates sama loogikat, emaarmastusest lapse vastu, kes temast sünnib, lapse vastu, keda ta imetab, kelle eest ta hoolitseb ja keda kasvatab…
Milline suhe võiks olla veel tugevam? Mees oli mitmetel juhtudel justkui kodust väljaspool: ta ei tajunud elu arengut samamoodi, tema suhe lapsega oli palju hilisem ja nõrgem. Veelgi enam: mees astus eluringi ning avastas oma isaduse naise emaduse kaudu.
Vaatamata sellele räägiti mehest kui perekonnapeast, vastutavast isikust… Aga ei. Isegi
vaadates ladina keelset perega seotud terminoloogiat, on see vägagi tähenduslik: sõna „munus
matris“ tähendab „ema tööd“ (hisp. k. „matrimonio“ – abielu, abielupaar) ning „munus patris“
„isa tööd“ (hisp. k. „patrimonio“ – pärimusvara, vanematelt saadud vara). Hoolimata mehe
figuuri ületaÅNhtsustamisest oli perekond mõlema jaoks kõige tähtsam (samuti riigi jaoks).
Ja saabus suur muutus rollides ja käitumises.
Arvan, et kõik on nõus sellega, et üks suurimatest muutustest – kui mitte suurim – mis XX
sajandil on toimunud (seega paljude arvates põhilise tähtsusega sündmus) on naise rolli mõiste esmalt ideoloogiline
ning tasapisi ka reaalne muutus. See muutus puudutab kindlasti naist tema suhtes iseendaga. Ent siinkohal tuleb lisada,
et muutus puudutab ka suhet mehega, sest just sellest suhtest mehega tuli välja ebavõrdsus ja naise väärikuse vähene austamine.
Kui naine tahtis omandada ülikooliharidust, mida mees juba omandada sai, pidi ta mehele vastu seisma; sama toimus töökeskkonnas; tema vastane oli mees, jne. Võitlus tema väärikuse paraste muutus võitluseks mitte ainult oma koha pärast, vaid võitluseks mehe vastu, selleks, et saavutada mehe iseseisvus. Tõsi on, et mees ei lasknud naisel olla tema ise, mitte kõikides valdkondades. Võitlus, mille eesotsas asusid radikaalsed feministid, laienes kõikjale, isegi
sinna, kus naise ja mehe vahel on olemas teineteisest sõltuv vajalik suhe. Ent vabastamine
jõudis siia välja. Manipulatsioon pani naise sarnanema nii sisemiselt kui välimiselt mehega, mis tema isiksust hägusemaks muutsid. Isegi kui see on vaid väike ja juhuslik näide, hakkas naistel levima pükste kandmine, riietus, mis seni oli kuulunud vaid meestele. Oleks võinud oodata, et üleüldise võrdsuse saavutamiseks oleks mees hakanud kandma seelikut (see ei oleks tingimata tähendanud midagi väga silmatorkavat). Ent mees ei muutnud oma kehalist väljendust. Ta jäi kindlalt iseendaks.
ÜLERAHVASTUMINE, RASESTUMISVASTASED VAHENDID JA NAINE.
Probleemi alguse võiks ligikaudselt asetada – kordame – 60.ndatesse aastatesse, mil toimus naise eeldatava vabastamise manipulatsioon. Järk-järgult hakkab naine omandama käitumisviise, mis on vastandlikud tema olemusega. Selles manipulatsioonis oli votmeküsimuseks propaganda – vale, nagu hiljem on selgunud – ülemaailmse ülerahvastumise
võimaluse vastu, mis ohustaks Maa elanikkonna ellujäämist. Samal ajal algas rasestumisvastaste vahendite massiline kasutamine kui rahvastiku kontrollmeetod.
Tol ajal kõige enam moes olnud rasestumisvastaste tablettide kaitsekõne kinnitab meie arvamuse väärtust. Abikaasade seksuaalakti – seda väljendati just nii – varitseb bioloogiliselt alati võimaliku uue lapse sünd, võttes sellelt vajaliku spontaansuse. Viies inimese bioloogia tableti mõju alla, oleks see akt inimlikum ning jätaks vaba tee tunnetele. Kui soovitaks last, tuleks see laps suuremast armastusest, mis oleks vähem bioloogiline ning rohkem inimlik.
Kolme seksuaalsuse komponendi lahutamisel, kui last – isegi kui see on vaid vaimsel tasemel – peeti „bioloogiliseks tulemuseks“, muutus kogu suhe „bioloogiliseks“. Tunded mitte ainult vähenesid, vaid kadusid, kuna füüsilise aspekti
väärtus ja peaaegu et unikaalsus omandasid rohkem tähtsust. Tunded jäid toeta ning nende puudus tekitas – loogiliselt – kontrollimatu tõmbe kõikide naiste kehade poole; teisisõnu, nende naiste poole, kes näitavad rohkem ja
paremat keha. Tulemuseks oli suurem truudusetus; ning juhuslike suhete tõus poiste ja tüdrukute vahel. Samuti langes sünnistatistika.
Need ja teised tulemused tekkisid „anti-baby“ suhtumisest. Selle põlvkonna lapsed said oma vanematelt koos isa- ja emaarmastuse vähesusega uue, vaba armastuse fenomeni. Just need inimesed on tänaste problemaatiliste noorte
vanemad. Neil on raskusi moraalsete lahenduste leidmisega.
MOOD: KEHA VÕIM JA NÕRKUS
Isegi kui sajandite vältel on naise füüsilise välimuse juures toimunud suured muutused, algas juba ammu aeglases rütmis uus projekt, mis ületas moe piirid. Kavalad psühholoogia ja antropoloogia head tundjad mürgitavad naise ja mehe suhte sel määral, et seda on raske ette kujutada. Sel põhjusel kaasnes naise vabastamisega ka liikumine, mis orjastas teda veelgi enamning armetul viisil, muutes ta mehe naudingute objektiks ning inimkonna „dekoratiivsekstarbeesemeks“.
Üleolek ilu poolest ning keha tähtsus saavad iseseisvuse võtmeks. Naise füüsilisele välimusele hakatakse panema rohkem rõhku: see näib algul ebaolulisena, ent järk-järgult muutub see mehe ja naise vaheliseks suhteks ning seega ka mehe ja naise vahelise armastuse väljenduseks. Ning kõikide selle tulemuste väljenduseks: perekond, lapsed, jne. Praegu, kolmanda aastatuhande hakul, on selline uus suhtemudel lõppemas.
See ei toimi; teisisõnu, see ei saa toimida igavesti, ent enne, kui see nõrgeneb ning loodus selle neutraliseerib, jätab see teele palju ohvreid.
Naise keha on üha rohkem ja rohkem põhitegelaseks naise suhtes mehega, selleks, et näidata
end üha rohkem vaid naiseliku kehana või tähtsustades oma keha füüsilist külgetommet. Mees on igapäevases elus füüsilisem kui kunagi varem. Ent keha, mida esitletakse ilma hingeta, on ainult materiaalne; ja materiaalne on mõõdetav, loendatav, võrreldav, kasutatav.
Füüsiliste elementide ülekaal hakkas olema naiseliku väljenduse parim vahend. Sündis keha kultus, allumine kehale. Selles kultuses ohverdas naise keha tunded ning emaduse (isegi kui seda ei olnudki enam palju järel). Põhiliseks sai füüsis; samas, kui emadus muutus „taastootvaks aspektiks“, ning seetõttu keha kõige vähem väärtuslikuks osaks. Sellises olukorras
taandusid tunded ja kiindumus naudingu ees, muutudes millekski teisejärguliseks ja unustatuks: kuld muutus kassikullaks.
MEHELIKKUSE JA NAISELIKKUSE SUHE SELLISTES TINGIMUSTES.
Naine on tänasel päeval aru saanud, et tema keha tõmbab meest tugevalt ligi ning allutab ta endale. Ta paneb mehe end imetlema, end ihalema ning ennast tema eest ohverdama.
Tegemist ei ole lihtsalt kehaga, vaid kehaga, mille käitumine toob esile ja pakub oma füüsilisseksuaalseid omadusi, et neist naudingut saada, vähemalt neid vaadates. Nii näitab seda mood ning nii levitavad seda massimeedia kanalid. Otsides täiuslikkust, on selle ülistuse nimel vaja olla ahvatlev ja isegi vajalik.
Saavutades täiuslikkuse ja parima võimaliku füüsilise proportsiooni ning esitledes seda kui pakkumist kõige
realistlikumal moel juba väga õrnast east alates (umbes 12 aastaselt), on tulemuseks see, et mees näeb ja juba tahab
seda naise keha kui suurimat naudingut oma elus. Mood oma iga-aastaste uudistega on oodatud, et saaks jälle oma
kehalist käitumist täiustada.
Praeguse moe fenomen naise elus.
-naine näitab peaaegu täielikult oma keha; või selle täpset siluetti (kehasse töödeldud riided);
-mood töötab selle tulemuse nimel. Suurimat tähtsust omavad vihjed: dekolteed, kehasse töödeldud riided,
pesu osade ja värvide näitamine, jne. (mängitakse ideedele, mis mehe kujutlusvõimes tekivad);
-saavutatakse see, et naine tunneb suurt rahuldust imetlusest, mida ta tekitab;
-naisele sisendatakse, et sel viisil saab ta kergesti mehepoolsete „tunnete“ osaliseks. Ja naine
tihti eksib silitustes, mis justkui väljendaksid õrnust ja tundeid. Hispaanias toimub see juba 12- 13 aastaste
tüdrukute ja poiste vahel;
-tasapisi muutub suhe täiesti füüsiliseks, keskendudes ainult naudingule, jättes kõrvale tunded. Juba koolis on
suhted, kus igal poisil ja tüdrukul on juhuslikud seksuaalkogemused peaaegu iga oma kaaslasega.
-keha väärtus on langenud naudingute objektini. Haav naise teadvuses on praktiliselt parandamatu;
-selles protsessis, kuna keha kultus algab niivõrd vara, ei jää teismelise eelikul ega teismelisel aega, kogemaks oma emainstinkte ja sellega seonduvaid tundeid. Veelgi vähem meessoost isikule.
Mõjud meeste hulgas
Naiste moe mõjul kannatab ehk tänane mees rohkem kui kunagi varem ajaloos „hüpersensuaalsuse“ käes, kolme
seksuaalsuse komponendi uue murenemise tõttu. Huvitav on see, et meeste mood ei ole eriti palju edasi arenenud.
Poiss proovib täna:
-oma füsioloogia väga tugevaid reaktsioone alates varajasest teismeeast peale;
-teda kutsutakse tüdrukute poolt kaudselt või otseselt seksuaalsetele tegevustele (see on uudne);
-mõnikord – ja see on kõige ohtlikum – otsivad tüdrukud füüsilist kontakti isegi siis, kui poiss on veel laps, kui temas
ei ole veel sensuaalsus tärganud, ent kui tema keha on arenenud. Selle tähendus on sama nagu vägistamine või alaealiste seksuaalne ärakasutamine;
-toimuvad psühholoogilised muutused, mis jätavad nad ebaküpseks ning nende huvi on puudulik;
-sel viisil ei koge nad üldse oma seksuaalsuse tundlikumat poolt; neis areneb hoopis tugev naudingu instinkt…
Isaduse soov ei ilmnegi.
-sellisel mehel on kõige rohkem eeldusi naist seksi kaudu orjastada.
LAHENDUSED
Maa tuleb uuesti üles künda ja külvata tagasi see, mis inimeselt on ära võetud. Loodusel on kalduvus end taastada
– loodame selle peale – ent on vajalik, et ka lahendusi tutvustataks samamoodi nagu on levitatud vastupidiseid,
inimväärikuse vastaseid sõnumeid. On suur töö ajas tagasi minna. Näiteks, kui kino ja televisiooni puhul oli näha
vastupidist käitumist ning uut mehe-naise suhte mudelit, siis nüüd peaks toimima samamoodi nii kino kui televisiooniga.
Nii säästaks palju aega ning kindlasti rikastaks see kino- ning telemaailma, isegi majanduslikult, inimliku armastuse abil.
Sest inimloomus on tõelise ja tõeliselt ilusa poolt. Suur osa praegustest poistest, tundes esimest korda, mis on armastus… ei tahaks enam selle eest põgeneda.
Sammud selleks peavad olema kindlad ning need peavad olema tehtud samas järjekorras kui eelnevad, vastupidise
eesmärgiga pingutused. Kui emaduse nimetamine millekski füsioloogiliseks tegid inimeste tundeelu palju vaesemaks ning panid kõik keskenduma vaid füüsisele ja kehalisele, siis peab tegema otsustavaid samme ka vastupidises suunas.
1) Emaduse taastamine.
a) Selle saavutamiseks on vaja eriti just tüdrukute koolitamist pereringis. Tüdrukud peaksid nägema armastust emaduse
vastu oma emade kaudu, sest osaliselt on nad selle juba kaotanud. Peab kaotama termini inimeste paljunemine kohta ning võtma taas kasutusele inimolendi elu edasi andmise kohta (procreation, osalemine loomise töös).
Selleks kõige sobivam hetk on lapsepõlv, siis, kui tüdrukutel ilmnevad seksuaalse küpsuse märgid varajases teismeliseeas.
b) Teadmised isadusest poistele. Samuti on hea, kui neile jagatakse teadmisi tüdrukute kohta; nagu me eelnevalt mainisime, tajuvad poisid just nende kaudu oma soovi olla isa.
c) Rääkida poistele pereringis elu edasi andmisest, mida teostavad mehed. Peale abielupaari armastuse kannab laps endas kõige suuremat inimlikku armastust.
d) On väga tähtis, et nad näeksid emaarmastust, eelkõige oma enda emade kaudu… Poistele ja tüdrukutele peab juba väikesest peale näitama, kuidas imetleda ja austada naist, kes ootab last.
Kui antakse eelnevalt selliseid teadmisi naiste kohta, saab mees tulevikus oma isadusest naise kaudu paremini aru.
2) Siivsuse ja häbitunde taastamine.
a) Teismeeas on oluline seletada lastele või õpilastele, kuidas teine sugupool end tunneb. Peab andma teadmisi meheliku ja naiseliku häbitunde kohta, selle kohta, millised on nende erinevad füüsilised reaktsioonid ning millised on erinevad viisid omavahel suhelda ja käituda. Kui tüdruk teab, millise piirini tema keha mehe tähelepanu püüab, võib ta viimast säästa.
b) Antropoloogiline ja fenomenoloogiline seletus teatud riideesemete provokatiivse mõju kohta, samuti teatud kehaosade paljastamise mõju kohta. Selle õpetuse juures on keeruline see, et häbitunde puudumist aktsepteerisid, olgugi et teadmatusest, nende laste emad. Naiste häbitunnet kaitsevad suures osas mehed. Perekonnaringis märkab ema ja tütarde korralikku riietust isa (ja vennad). Minu arvates on väär lasta naiste häbitundel uuesti väheneda; sest naised, isegi kui nad on emad, näevad naise silmadega (ja see ajab neid mõnikord segadusse). Mees, ükskoik, kui tugevalt ta on oma isa- või abikaasa rollis sees, vaatab alati mehe silmadega.
c) Naiselikkuse, naiseliku ilu arendamine. See on keha ilu – piiratud – ent kooskõlas kogu naiseliku olemusega… Kehas ilmneb naiselikkus koos tunderikkuse ja õrnusega…; palju spetsiifilisi naiselikke elemente, mis on samal ajal vaimsed ja füüsilised.
3) Armumise taastamine, tuues välja:
a) Et see on kõige väärtuslikum suhe inimese elus, milles osalevad inimolendid kogu oma isiksuse piires, keha ja vaimu kooskõlas. Tugev, liigutav suhe, mis võimaldab mõlema isiku täielikku arengut ja loob isikliku õnne ning ümbruses olevate inimeste õnne samuti.
b) Ilma armumiseta kaotab inimelu oma mõtte, mida oskab väärtustada vaid see, kes teostab oma ülimaid võimalusi: tunda ja armastada.
c) Õpetada uurima inimeste sisemust. See uus tee on raskem, ent liiga palju on pööratud tähelepanu välimusele. Natuke kogemust on piisav, et tahta edasi areneda.
d)Arendada teatud romantilisi tundeid. Rääkida armastusest; mitte karta – ebatäiuslikku –
armastust, mida kogetakse teismeliseeas. Need on tuleviku baasiks; need valmistavad poissi ja
tüdrukut ette küpseks armastuseks.
e) Teada, et selles vanuses on võti naise käes, sest just neid väärtustatakse kõige enam nende tundeelu rikkuse poolest.
Maa tuleb uuesti üles künda ja külvata tagasi see, mis inimeselt on ära võetud. Loodusel on kalduvus end taastada
– loodame selle peale – ent on vajalik, et ka lahendusi tutvustataks samamoodi nagu on levitatud vastupidiseid,
inimväärikuse vastaseid sõnumeid. On suur töö ajas tagasi minna. Näiteks, kui kino ja televisiooni puhul oli näha
vastupidist käitumist ning uut mehe-naise suhte mudelit, siis nüüd peaks toimima samamoodi nii kino kui televisiooniga.
Nii säästaks palju aega ning kindlasti rikastaks see kino- ning telemaailma, isegi majanduslikult, inimliku armastuse abil.
Sest inimloomus on tõelise ja tõeliselt ilusa poolt. Suur osa praegustest poistest, tundes esimest korda, mis on armastus… ei tahaks enam selle eest põgeneda.
Sammud selleks peavad olema kindlad ning need peavad olema tehtud samas järjekorras kui eelnevad, vastupidise
eesmärgiga pingutused. Kui emaduse nimetamine millekski füsioloogiliseks tegid inimeste tundeelu palju vaesemaks ning panid kõik keskenduma vaid füüsisele ja kehalisele, siis peab tegema otsustavaid samme ka vastupidises suunas.
1) Emaduse taastamine.
a) Selle saavutamiseks on vaja eriti just tüdrukute koolitamist pereringis. Tüdrukud peaksid nägema armastust emaduse
vastu oma emade kaudu, sest osaliselt on nad selle juba kaotanud. Peab kaotama termini inimeste paljunemine kohta ning võtma taas kasutusele inimolendi elu edasi andmise kohta (procreation, osalemine loomise töös).
Selleks kõige sobivam hetk on lapsepõlv, siis, kui tüdrukutel ilmnevad seksuaalse küpsuse märgid varajases teismeliseeas.
b) Teadmised isadusest poistele. Samuti on hea, kui neile jagatakse teadmisi tüdrukute kohta; nagu me eelnevalt mainisime, tajuvad poisid just nende kaudu oma soovi olla isa.
c) Rääkida poistele pereringis elu edasi andmisest, mida teostavad mehed. Peale abielupaari armastuse kannab laps endas kõige suuremat inimlikku armastust.
d) On väga tähtis, et nad näeksid emaarmastust, eelkõige oma enda emade kaudu… Poistele ja tüdrukutele peab juba väikesest peale näitama, kuidas imetleda ja austada naist, kes ootab last.
Kui antakse eelnevalt selliseid teadmisi naiste kohta, saab mees tulevikus oma isadusest naise kaudu paremini aru.
2) Siivsuse ja häbitunde taastamine.
a) Teismeeas on oluline seletada lastele või õpilastele, kuidas teine sugupool end tunneb. Peab andma teadmisi meheliku ja naiseliku häbitunde kohta, selle kohta, millised on nende erinevad füüsilised reaktsioonid ning millised on erinevad viisid omavahel suhelda ja käituda. Kui tüdruk teab, millise piirini tema keha mehe tähelepanu püüab, võib ta viimast säästa.
b) Antropoloogiline ja fenomenoloogiline seletus teatud riideesemete provokatiivse mõju kohta, samuti teatud kehaosade paljastamise mõju kohta. Selle õpetuse juures on keeruline see, et häbitunde puudumist aktsepteerisid, olgugi et teadmatusest, nende laste emad. Naiste häbitunnet kaitsevad suures osas mehed. Perekonnaringis märkab ema ja tütarde korralikku riietust isa (ja vennad). Minu arvates on väär lasta naiste häbitundel uuesti väheneda; sest naised, isegi kui nad on emad, näevad naise silmadega (ja see ajab neid mõnikord segadusse). Mees, ükskoik, kui tugevalt ta on oma isa- või abikaasa rollis sees, vaatab alati mehe silmadega.
c) Naiselikkuse, naiseliku ilu arendamine. See on keha ilu – piiratud – ent kooskõlas kogu naiseliku olemusega… Kehas ilmneb naiselikkus koos tunderikkuse ja õrnusega…; palju spetsiifilisi naiselikke elemente, mis on samal ajal vaimsed ja füüsilised.
3) Armumise taastamine, tuues välja:
a) Et see on kõige väärtuslikum suhe inimese elus, milles osalevad inimolendid kogu oma isiksuse piires, keha ja vaimu kooskõlas. Tugev, liigutav suhe, mis võimaldab mõlema isiku täielikku arengut ja loob isikliku õnne ning ümbruses olevate inimeste õnne samuti.
b) Ilma armumiseta kaotab inimelu oma mõtte, mida oskab väärtustada vaid see, kes teostab oma ülimaid võimalusi: tunda ja armastada.
c) Õpetada uurima inimeste sisemust. See uus tee on raskem, ent liiga palju on pööratud tähelepanu välimusele. Natuke kogemust on piisav, et tahta edasi areneda.
d)Arendada teatud romantilisi tundeid. Rääkida armastusest; mitte karta – ebatäiuslikku –
armastust, mida kogetakse teismeliseeas. Need on tuleviku baasiks; need valmistavad poissi ja
tüdrukut ette küpseks armastuseks.
e) Teada, et selles vanuses on võti naise käes, sest just neid väärtustatakse kõige enam nende tundeelu rikkuse poolest.
1 comentario:
oppinud
Publicar un comentario